(tegevusala: turundus)
Mõned aastad tagasi olin kodus seljavaluga pikali. Asi oli lausa nii hull, et valu leevendamiseks pidi kiirabi tulema mulle süsti tegema. Olin senini tegelenud aktiivselt kardiotreeningutega, sh jooksmine, intensiivsed rühmatreeningud jne. Kuid kui füsioterapeut ütles, et pean lõpetama kõik treeningud, mis alaselga põrutada võivad, siis pidin leidma endale uue füüsilise väljundi.
Olin varasemalt pilatest proovinud ning teadsin, et sealt saab mõnusa koormuse ning alustasin stuudio otsingutega. Otsingud olid edukad – leidsin stuudio, mis asus sobivas asukohas ja treeneri, kelle trennid kutsusid iga nädal tagasi. Poole aastaga sain seljavaludest vabaks nii, et isegi pikad istuva tööga päevad ei andnud alaseljale tunda.
Kui sain teada, et olen rase, guugeldasin ühe esimese asjana välja selle, kas ja mis mahus võin raseduse ajal pilatesega tegeleda.
Teadsin, et üks enim esinev kaebus, mis rasedusega kaasneb, on alaseljavalu ning viimane asi, mida soovisin, oli uuesti seda valu läbi elada.
Lisaks ei kujutanud ma enam ette seda, et ei saa oma lemmik-treeninguga jätkata. See andis mu enesetundele iga kord nii palju positiivset – nii füüsiliselt kui vaimselt. Keha ja vaim vajavad positiivset turgutust loomulikult ka siis, kui sa rase ei ole, kuid sellel perioodil pean seda eriti vajalikuks.
Olen tänulik, et treener oli nõus mind tavagrupis edasi treenima. Raseduse arendes sain aru, et tavatundides käimiseks (st tundides, mis ei ole spetsiaalselt rasedatele mõeldud), on vajalik eelnev kogemuste ja teadmiste baas pilatesest. Isegi kui treener toetab raseduse arenedes juhendamise ning harjutuste muutumisega, siis lõpp-kokkuvõttes saame vaid igaüks ise jälgida oma enesetunnet ning seda, kas tööd teevad õiged lihased. Kuna keha on nii suures muutumises, siis hakkavad ühed lihased teiste tööd mingitel hetkedel tugevalt kompenseerima ning ma usun, et kui ma ei oleks osanud seda varasemate treeningute baasilt tunnetada, siis oleks olnud ka suurem oht enda vigastamisele.
Olid vaid väga vähesed harjutused, mille tegemise pidin täiesti ära jätma (nt kõhuli ujumine), kuid üldjuhul leidis treener „keelatud“ harjutustele alternatiivid, mis toimivad samadele lihasgruppidele, kuid mille sooritus erineb tavapärasest.
Käisin raseduse lõpu-poole ühes teises stuudios vaid rasedatele mõeldud pilateses, kuid see treening jäi minu jaoks nõrgaks ja üheülbaliseks (võiks isegi öelda, et mulle tundus, et seal ollakse minu maitsele liiga ettevaatlikud). Samas neile, kes varem pilatesega tegelenud ei ole, on sellised treeningud ilmselt ainuõiged. Kasulikud on need igal juhul.
Sügisel mõtlesin endamisi, et oleks suurepärane, kui suudaksin pilateses veebruarini käia. Ootamatult aga oli käes märtsi lõpp ja sünnitähtaeg oli vähem kui kuu pärast. Otsustasin edasi käia nii kaua, kuni vähegi head enesetunnet jagub. Lõppes see sellega, et käisin aprilli keskpaiku neljapäeva lõunases trennis ja esmaspäeva pärastlõunal olin imelise tütre ema.
Mõned nädalad pärast sünnitust kibelesin juba trenni tagasi. Miks? Sest „Pilates is my happy hour!“ PS! Aitäh Kristina ja Pilates Studio, et olete olemas!
